Valimisnimekirjad avatuks

_{^{NB! Alljärgnev on kopeeritud aadressilt www.friizu.com (täpne viide blogipostitusele: http://www.friizu.com/2011/03/05/tode-eesti-valimissusteemi-kohta/). Tekstile on viidatud ja see on kopeeritud heauskselt, isikliku kasu saamist mittesilmaspidades ja loodetavasti häid tavasid mitte rikkudes. Tekst on ülekantud muutmata kujul. (Siinse viite autoril puudub igasugune side viidatud teksti autoriga)}}

Mind tõepoolest hämmastab, et enamus valijaid Eestis tegelikult ei tea kuidas Eesti valimissüsteem toimib ja paljud inimesed usuvad dogmasid, mis tegelikult ei vasta tõele. Lähtun oma blogipostis Vabariigi Valimiskomisjoni esimehe Heiki Sibula 9. veebruaril avaldatud artiklist, mida saab lugeda siit: http://www.ohtuleht.ee/413905. Kahjuks on see õhtulehe artiklile üks selgemaid ja lihtsamaid seletusi, mida on võimalik online leida (miks see on avaldatud ainult õhtulehes, ei oska öelda).

Artikkel on adekvaatne, aga pean siiski vajalikuks kommenteerida ja välja tuua mõned kitsaskohad, järgnevast arusaamiseks soovitan enne viidatud artikli mõttega läbi lugeda.

Kõige olulisem valupunkt on 5% valimiskünnis ja lihtmandaat üksikkandidaadile. Vastavalt Eestis kehtivale valmisseadusele peab üksikkandidaat saama oma piirkonnas hääli vastavalt piirkonnale jagatud kohtadele ja valijate koguarvule. Nagu artikli näitest lähtub, kui ringkonnas on 30 000 valijat ja ringkonnale kuulub 6 kohta riigikogus, peaks saama üksikkandidaat 5000 häält või rohkem (seda ei juhtu kunagi). Samas kui erakond kandideerib samas ringkonnas 8 inimesega kelle häälte kogusumma ületab 5000 saavad nad 1 koha ja enim hääli saanu sellest ringkonnast saab riigikokku. Veelgi lihtsustatult, üksikkandidaat kes saab 4500 häält ei osutu valituks. Erakonna nimekirjas kandideerinu kes saab 2000 häält osutub valituks, kuna tema häältele summeerub teiste samas erakonnas ja piirkonnas kandideerinute hääled (näiteks 2000 + 1000 + 800 + 600 + 400 + 200 = 5000). Mis juhtub nende 4500 häälega mis anti üksikkandidaadile – need ei lähe arvesse, ehk võrduvad sisuliselt mitte hääletamisega, aga selle juurde veel hiljem tagasi). Tegelikult on süsteem veelgi anomaalsem, sest 5000 piir ei kehti erakonnale, kui piirkonnas läheb kaduma piisavalt palju hääli (hääled üksikkandidaatidele ja erakondadele, kes üleriigilises tulemuses ei ületa 5% künnist, siis võib erakond saada koha ka piirkonnast riigikokku ka kogusummas väiksema häältearvuga kui 4500, matemaatiliselt igatahes on see võimalik, ei oska hetkel öelda, kas seda reaalselt juhtunud on). 5% künnisest erakonnale. Kui pisike erakond saab üle riigi 4% häältest, mis loogiliselt peaks andma neile 4 kohta riigikogus, siis tegelikult saavad nad 0 kohta, see on lihte, samas jällegi kõigi inimeste hääled nende poolt lähevad kaduma). Sellise valimissüsteemi tulemusena läheb kaduma hinnanguliselt 10-15% kõikidest valijate häältest. Lihtne loogika ütleb, et 15% häältest peaks võrduma 15 kohta riigikogus. Mis nendest kohtadest siis saab? Need kohad jagatakse erakondade vahel proportsioonis valimistulemusega. Lihtsustatult. Kui 15% häältest läheb “kaduma” siis nendest 15 kohast saaks erakond kes kogub valimistel 40% häältest 6 lisakohta, antud näites siis 46 kohta. Need kuus kohta tulevad juurde inimeste häältest kes antud erakonda ei poolda. Lihtne näide. Eeldame, et inimene valib üksikkandidaadi, kes lubab et Eestisse kunagi tuumajaama ei ehitata, üksikkandidaat ei ületa künnist ja inimene tegelikult toetab valimised võitvat erakonda, kelle lubadus on näiteks ehitada aastaks 2020 Eestisse tuumajaam. Absurd?

Tegelikult muidugi, inimeste hääli ei tõsteta kuhugi ringi. Kui 15% kohtadest jäävad vabaks, siis ega mingit muud loogikat nende jagamiseks olla saagi. Probleem süsteemis on pigem see, et niipalju hääli läheb kaduma. Need 15% hääle andjatest tegelikult otsustavad täpselt samapalju kui inimesed kes üldse ei vali (st. et igal häälel ei ole jõudu, väga paljudel häältel ei ole jõudu). Peale selle, viib see reaalse arvu inimesi, kes tegelikult parlamenti valisid alla. Kui valimisõiguslikke on X arv, valima läheb Y arv ja nendest on Z arv kelle hääl tegelikult ei loe, kui suur osa inimesi siis tegelikult parlamendi koosseisu määravad (ca 30% kõigist valimisõiguslikest) ? Inimene kes ei lähe valima peaks ka endale aru andma, et tegelikult toetab ta sellega valimiste võitjat, lihtsalt see võitja otsustatakse tema eest ära. Mitte valima minemine võrdub süsteemis hääle andmisega mitte künnist ületavale erakonnale või kandidaadile). Siit võimendub probleem ja tekib küsimus, miks valima minna, äkki mu hääl ei maksa midagi …

Eesti valimissüsteem on väikeriigi kohta liiga keeruline, mida väiksem on riik seda lihtsam on otsedemokraatiat rakendada (näiteks Šveits), meil on see küll kahjuks vastupidi. Kõige lihtsam oleks 5% künnist tuua allapoole ja muuta valemit millega üksikkandidaadid riigikokku pääseks.peaks veel küsima, kas nii väike riik nagu Eesti vajab valimisringkondi. Muu maailma võrdes, meie väiksust vaadates, võiks vabalt ringkonnad ära kaotada, iga inimene saaks valida kandidaati kes talle meeldiks. Põhjus miks Eesti valimissüsteemi ei muudeta on muidugi pragmaatiline, see on suurematele erakondadele kasulik ja neil ei ole mingit huvi selle muutmist algatada.