Miinimumpalk arestivabaks!

09.01.2018 jõustus seadusemuudatused, mille kohaselt on kohtutäituritel varasemaga võrreldes oluliselt suuremad õigused ja võimalused.[1] Nendes muudatustes on mitmeid kaheldavusi ja vastuolusid. Üheks suuremaks ning ebaõiglasemaks ja samas ka segaseimaks muudatuseks on täitemenetluse seadustiku (TMS) § 132 lg-s 12  alusel kohtutäituritele antud võimalus teostada aresti 20% ulatuses igasugusest sissetulekust. Selle muudatusega kaotati ära varasem absoluutse arestivaba sissetuleku põhimõte, mille kohaselt pidi igal juhul inimesele jätma alles sissetulekud, mis jäävad alla palga alammäära. Nimetatud muudatusel on alljärgnevad puudused.

1. Seaduse tõlgendamine ei vasta seaduses sätestatule. Seaduse kohaldamisel on tekkinud vaidlusi. TMS § 132 lg 1 sätestab, et sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. 09.01.2018 jõustunud muudatus loob TMS § 132 lg 12 alusel võimaluse arestida 20% lõikes 1 nimetatud sissetulekust. Seaduse seletuskirjast tuleneb, et seadusandja on muudatusega tahtnud anda võimaluse teostada aresti igasugusest sissetulekust. Siiski on Eesti õigusriik, kus tuleb lähtuda õigusaktist ning säte ütleb selgelt, et kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii nõude täielikule rahuldamisele, võib arestida kuni 20 protsenti käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud sissetulekust. Seega tõlgendades seadust grammatiliselt, süsteemselt ja teleoloogiliselt ei luba seadus arestida 20% ükskõik millisest sissetulekust, vaid 20% alammäärast, st absoluutseks arestivabaks miinimumiks on 2018. aastal 400 €.

2. Tegemist peaks olema erandiga, mida tuleks kohaldada erijuhtudel. Juba tänaseks on praktikas välja kujunenud, et kohtutäiturid kohaldavad seda esimesel võimalusel. TMS § 132 lg 12 annab võimaluse aresti teostada palga alammäärast vaid juhtudel, kus varasem sissenõudmine pole olnud tulemuslik või eeldatavalt pole tulemuslik. Justiitsministeerium on oma seisukohtades avaldanud, et nimetatud võimalust ei saa kohtutäiturid kasutada esimesena, kuid siiski rõhuvad kohtutäiturid, et nemad teavad juba inimese sissetulekuid nähes, et nõuet ei saa eelduslikult teisiti täita ning asuvad koheselt arestima 20% igasugusest sissetulekust.

3. Absoluutne arestimiskeeld on seotud toimetulekupiiriga. TMS § 132 lg 12 teine lause sätestab, et sissetulekut ei arestita, kui see jääb alla kehtestatud toimetulekupiiri. 2018. a on toimetulekupiiriks 140 € leibkonna esimese liikme kohta. Antud lause näol on tegemist äärmiselt ebaõnnestunud sättega, mis seab inimesed väga ebavõrdsesse olukorda ning kaotab igasuguse motivatsiooni iseseisvaks toimetulekuks. Seda põhjusel, et kui isikul puuduvad sissetulekud ning ta elatub toimetulekutoetusest, siis peab talle toimetulekupiir jääma kätte peale seda kui tasutud on eluasemega seotud kulud. Kui aga isikul on sissetulekud ja kohtutäitur arestib kõik, mis ületab 140 €, siis ta peab 140 € eest tasuma ka eluasemekulud. Tegemist on nn surnud ringiga, sest toetust taotlema minnes arvestatakse sissetulekuid ikkagi selles suuruses, mis need olid enne kohtutäituri poolt mahaarvamist ja ilmselt toetuse määramine võimalik pole. 140 € tasuda eluasemekulud ja tagada omale eluks vajalik, pole aga võimalik. Seega lükkab muudatus inimesed veelgi raskemasse seisu, vaesuslõksu ning soodustab elatumist toimetulekutoetusest.

4. Muudatuse eesmärk pole õiglane. Seletuskirjast nähtub, et kõnealune muudatus puudutab eelkõige neid inimesi, kelle sissetulekud jäävad alla alampalga ja kes enamasti elatuvad riigipoolsetest toetustest ning kelle võlgade näol on tegemist avaliku võimu kandja trahvinõuetega. Seletuskirjast nähtub, et muudatus võimaldaks täita riigi eelarvet 2 aasta jooksul 6 000 000 € ulatuses. Väga küüniline on ühe käega anda ja teise käega võtta ära sihtotstarbeliselt eraldatud toetused.

5. Regulatsioon on liigselt võlausaldaja poole kaldu. Loomulikult toimub täitemenetlus võlausaldaja huve silmas pidades ning kohtutäitur peab omalt poolt tegema kõik, mis võimalik, et nõue rahuldada ning tagada (kohtu)otsuse täitmine. Samas peab olema tagatud võlgniku huvide arvestamine ning võlgnikku ei tohiks koormata rohkem, kui see on sissenõudja huvides vajalik. Praegune regulatsioon seda aga ei tee. Sissenõudja huvides on, et võlgnik oleks maksevõimeline. Viies võlgniku nii äärmuslikku seisu ning süvenevasse vaesusesse, pole lõppkokkuvõttes ka sissenõudja huvid tagatud.

6. Regulatsioon eeldab keerukaid arvutusi. Pered on mitmeliikmelised ning iga liikme puhul toimetulekupiir muutub ning lisandub arestivaba sissetulek iga ülalpeetava kohta. Sellise arvutuskäiguga tõstetakse kohtutäituri koormust ning lõpuks puudub selgus, kuidas seadust kohaldada. Ülalpeetavate korral muutub muudatus ka sisutühjaks, sest ülalpeetavate puhul ületab täiendav arestivaba tulu ülalpeetava kohta 20%, mida muudatus lubab kinni pidada.

7. Regulatsioon on tööandjale koormav. Muudatus raskendab oluliselt ka tööandjate olukorda, eriti olukordades, kus isikul puudub kindel sissetulek ning see arvutatakse vastavalt tehtud töö mahule. Tööandjal puudub motivatsioon võlgades isikut tööle võtta, sest tööandjale kaasnevad sellega märkimisväärsed kohustused ja kulud. Praktikas ei ole harvad juhud, kus isik ei osutu valituks või lõpetatakse leping, kuna tööandjatele on koormav kohtutäituritega suhtlemine, arestivaba sissetuleku arvutamine, topeltkanded.

8. Regulatsioon riivab ning potentsiaalselt ka rikub inimväärikuse põhimõtet ning on vastuolus põhiseadusega. Täitemenetlus rikub eelkõige inimese omandipõhiõigust ning pole sellises ulatuses proportsionaalne. Õiguskantsler on leidnud, et kõnealune säte võib rikkuda inimväärikuse põhimõtet.[2]

9. Regulatsioon ei täida (täitemenetluse üld)eesmärki. Viimaste muudatustega tahetakse eelkõige suunata kohtutäiturite ressurss perspektiivikate nõuete täitmisele. Kahtlemata ei ole perspektiivsed need nõuded, kus isikul puudub vara ja tema sissetulekud on alla palga alammäära. Antud regulatsioon suurendab ebaõiglust ega tekita inimestes motivatsiooni oma vigu parandada. Ka ei aita antud regulatsioon olukordades, kus pahatahtlikult hoidutakse kõrvale oma kohustuste täitmisest. Nende eesmärkide saavutamiseks on vajalik rakendada muid meetmeid.

Seega palume tunnistada kehtetuks TMS § 132 lg 12 ning jätta absoluutseks arestivabaks palga alammäär.

________________________________________

[1] täpsemalt saab muudatuste kohta lugeda siin: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/0b9175e0-ff09-4491-b43d-4b496793df24

[2] rohkem saab lugeda siit: http://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/T%C3%A4itemenetluse%20ja%20pankrotimenetluse%20eba%C3%B5iglusest_0.pdf