Ei kortermajadele Pirital TOPi mereäärsel parkla- ja rohealal!

Millest asi alguse sai?

TOPist linna poole jääva ala kasutuse konflikti on põhjustanud ala õiguslikult ja sisuliselt põhjendamatu erastamine. TOPi erastamisel anti TOPi erastaja omandisse lisaks hoonestusega seotud aladele ka TOPi hoonestusest linna poole jääv merepoolne ala (praegune parklate- ja roheala), põhjendusega, et erastamisel antakse vastavalt maareformi seadusele erastaja omandusse ka hoonete teenindamiseks vajalik maa. Erastamisel anti kõnealusele alale 50% ulatuses ärimaa funktsioon, millega TOP-i erastajatele lisakingitus tehti, kuigi TOPi hotellikorpusest suuremat ala ei saa mitte kuidagi pidada TOPi hoonestuse teenindamiseks vajalikuks maaks. Teadaolevalt lubati see maa boonusena TOPi erastajatele, et TOPile lõpuks ikkagi ostja leida ning riigieelarvesse vajalik raha kätte saada.

Seos Pirita üldplaneeringuga

Pirita üldplaneeringus määrati TOPi piirkond segahoonestusalaks, mis tähendab, et sellise määranguga alale võib ehitada praktiliselt kõike, väljaarvatud tööstus. Selle määratluse õigustuseks selgitati, et TOP on linnaosa keskus ja seetõttu peaks see võimalikult polüfunktsionaalne olema. Korterelamute ehitamine TOPist linnapoole jäävale alale olevat vajalik selleks, et keskust arendada. Kui üldplaneeringu aruteludel tehti elanike poolt ettepanek, et „paljulubavast“ segahoonestuse määratlusest tuleks loobuda ja linnaosa üldplaneeringuga peaks täpsemalt määrama, kus peaks Pirita keskuse funktsioone arendama, siis lubati, et kogu Pirita keskuse kohta koostatakse detailplaneering, kus täpsemalt määratakse, mida ja mis otstarbel ehitada on vaja. Tänaseks on tehtud otsus, et TOPi ala detailplaneeringust, mis algselt pidi käsitlema ka jõe paremkallast, jäetakse paremkalda osa välja. See tähendab, et Pirita keskuse tervikkäsitlusest pole juttugi ning jätkub üksikute kinnistute kaupa detailplaneeringute koostamine, üldist tervikut silmas pidamata, sest detailplaneering ei ole Tallinnas mitte linnaruumi kavandamise vahend, vaid investeerijate soovide detailplaneeringu kehtestamise kaudu tingimusteta legaliseerimise vahend.

Kavandatava hoonestuse põhjendused

TOPi hoonestusest  linna poole jääva ala hoonestamise linnapoolsed põhjendused on jäänud  kasinaks. Ikka ja jälle korrutavad mõned linnaametnikud, et kui maaomanik ehitada tahab, siis linn teda takistada ei saa. Sellega ei tahaks hästi nõustuda. Maa omamine ei tähenda automaatselt õigust sinna ehitada. Otsustamine, mida ja mis tingimustel ja kas üldse ehitada, kuulub siiski ainult kohaliku omavalitsuse ainupädevusse. Sealjuures peab omavalitsus „tagama planeeringu koostamisel avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamise, mis on planeeringu kehtestamise eeldus“ (planeerimisseadus § 4 lõige 2 punkt 2). See tähendab, et väga paljudel juhtudel peab kohalik omavalitsus ka eramaa puhul kaaluma, kas ehitamise soovi rahuldamisel on avalikud huvid ja väärtused ning maaomaniku huvid tasakaalu saanud. Kui selle tasakaalu saavutamine ei ole võimalik ja erahuvi riivaks oluliselt avalikke huvisid, peab kohalik omavalitsus ka eramaal ehitamise soovi oluliselt kärpima või ehitamist üldse mitte lubama. Ja oma otsust kõigile osapooltele arusaadavalt põhjendama.

Teine põhjendus on olnud, et nendel maa-aladel, kus toimiv tehniline ja transpordi infrastruktuur olemas, tuleks võimalikult palju elukohti luua. See põhjendus on üldjuhul ju õige, kuid kui seda põhjendust valimatult rakendada, siis tuleks Kadrioru park ja ka Kloostrimetsa parkmets elamuid täis ehitada. Viimast ongi kahjuks viimastel aastatel tehtud. Tegelikult saaks kõnealusele alale rajada napilt paarsada korterit, mis samal aja ala edaspidist arengut väga negatiivselt mõjutaksid.

Kolmas põhjendus on olnud, et kui me Tallinnas elamuid ehitada ei luba, siis lähevad eluaset vajavad inimesed  naabervaldadesse, viies sinna ka linnale nii vajaliku maksuraha. Seda põhjendust kasutatakse valimatult, olenemata kohast. Selleks, et tasakaalustatult arendada Tallinna linnapiirkonda, oleks vaja hoopis tihedamat koostööd linna ja naabervaldade vahel, sealjuures ka selleks, et kokku leppida, kus ja mis ulatuses elamuehitust ja sellega kaasnevaid teenuseid, sh avalik transport, arendada. Niikaua kui naabervaldade ja Tallinna vahel koostööd pole, toimubki vaid arutu ja kõigile kahjulik võistlus.

Väidetakse, et ilma elamuid ehitamata ei teki alale ka vajalikku teenindust. Sama põhjendust kasutati muide ka Pirita endise rannahoone puhul. Tulemus on kõigile näha – Pirita kunagises kaunis rannahoones on korterid, kuid tänapäevasel tasemel rannateenindus puudub rannas täielikult.

Tegeliku arenduse põhjuse on  välja öelnud TOPi omanikud ise – elamuehitusest saadud raha soovitakse kasutada sadama arendamiseks. Seega- TOPi mitte just kõige edukamast majandustegevusest tingitud finantsauke  soovitakse elamuehitusest saadava rahaga lappida.

Kui kõik argumendid otsa saavad, siis öeldakse – egoistid olete, ise elate Pirital, aga uusi elanike sinna enam lubada ei taha. Pirita seltside koostöökoja liikmed kindlasti nii ei mõtle. Meie soov on kogu linna huvides säilitada ja arendada Pirita piirkonna keskkonna- ja kultuuriväärtusi, just seetõttu oleme me korduvalt teinud ettepaneku luua Pirita-Kadrioru piirkonnas Tallinna linna rahvuspark.

Mida Tallinn tegelikult vajab?

Pirita linnaosa on kõigi Tallinna elanike ja ka linna külaliste puhkepiirkond, see on üks Pirita põhifunktsioon ning planeeringutega tuleb ette valmistada linnaosa suutlikkus seda funktsiooni kaasaegsel moel täita. Seetõttu tuleb vältida potensiaalsetele puhkeväärtusega aladele elamute või muude suuremahuliste hoonete kavandamist. Ette tuleb näha puhkevõimaluste edasine mitmekesistamine ning seni passiivses kasutuses olevate, puhkuseks sobilike alade kordategemine ja puhkeotstarbel kasutuselevõtt ning tuleb vältida nende alade ohverdamist kinnisvara-ärile. Linn on väga tänuväärselt arendanud kesklinna ja Pirita vahelist rannaala.

Avame Tallinna merele!

Juba aastaid on räägitud vajadusest avada Tallinn merele, merelinna merele avamine on teadaolevalt  ka üks kultuuripealinna põhiidee. Kahjuks on see paljudel juhtudel tähendanud, et ehitame mereääre täis ja siis vaatame, kas mere ääres, kitsal rannapromenaadil liikujatele ka natuke ruumi jääb. TOP-ist linnapoole jääval alal võiks merele avamine visioonina tähendada täisväärtusliku pargi rajamist alale, rannapromenaadi pikendamist TOPini ning seal puhkevõimaluste ja teeninduse rajamist. TOP-ist linna poole jääv ala on aastaringselt lõpp-punkt kesklinna ja Pirita vahelisel rannapromenaadil jalutajatele, ratturitele, rulluisutajatele. Seal võiksid olla kohvikud koos suviste välikohvikutega ja varjulise haljastusega istumiskohti. Antud kohas peaks merele avamine tähendama ka seda, et Pirita piirkonna roheline võrgustik vähemalt ühes kohas ühendaks vahetult Pirita-Kloostrimetsa metsapargi ja mererannaga.

Muinsuskaitselised  argumendid

TOP on Eesti arhitektuuri üks tippteoseid  ning meie spordiloos unikaalne objekt, mis on muinsuskaitse alla võetud. Korterelamute ehitamine TOPist linna poole moonutaks oluliselt TOPi algset planeeringuideed. Planeeritav hoonestus oleks vastuolus TOPi esialgse kompositsiooniga, kus hoonestuse pikka pikitelge on püütud tasakaalustada sellest väljaulatuvate tiibadega, mis samal ajal seovad kompleksi hästi ka jõe-suunaga. Võimalikud kortermajad varjaksid atraktiivse vaate olümpiakompleksile linna poolt ja muudavad oluliselt vaateid merelt. See kõik kahjustaks  oluliselt sümbolväärtusega arhitektuuriteost ning oleks vastuolus muinsuskaitse põhimõtetega. Tallinna vanalinna muinsuskaitseala põhimäärusega peavad vaated vanalinnale olema võimalikult hästi avatud. Üheks piirkonnaks, kus põhimäärus peab vajalikuks vaadete avatuna hoidmist, on TOPi  hoonetest linnapoole jääv ala. Vaadete avatuna hoidmine peaks tähendama mitte ainult seda, et vanalinn peab olema vaadeldav rannalt, vaid ennekõike seda, et Pirita teel liikujatele peaks  vaade vanalinnale olema võimalikult ulatuslikult avatud.

Avaliku ja privaatse ruumi konflikt

Eluruum on inimese kõige privaatsem koht. Reeglina soovitakse, et see privaatsus jätkuks ka välisruumis, mida ulatuslikumalt, seda parem. Privaatne välisruum peaaegu puudub kesklinna korterelamutel, veidi rohkem on seda Tallinna „mägedel“. Uuematel korterelamute aladel on küllalt tavaline, et elamu krunt piiratakse piirdega, et luua enam privaatset ruumi maja elanikele. Muidugi on olemas hulk inimesi, kes privaatset välisruumi ei vaja, nemad elavad tavaliselt kesklinnas. TOP-ist linna poole jääv ala on aga väljakujunenud avalik ruum, mille läbimõeldud arendamisel hakkaks seal liikuma palju inimesi. Avaliku ruumi ja elamuala kokkupanemine ei ole mugav ei tulevastele elanikele ega avaliku ruumi kasutajatele, põhjustades alal tugeva kasutusotstarbe konflikti, mida oleks mõistlik vältida.