Linnamäe paisjärve säilimise kaitseks!

Kalade probleemi Linnamäe tammi taga lahendaks suurepäraselt kalatrepp. Aastal 2011. tegi Eesti Energia isegi kalatrepi eelprojekti. See sumbus hiljem bürokraatiasse. Kalatrepp tuleks lihtsalt valmis teha.

Linnamäe paisjärv on ca. 100 aastat vana. Selle ajaga on seal kujunenud uus toimiv ökosüsteem.

Lp. vastased
Esiteks parandus - kulla Liivia , paisjärv on eksisteerinud 100 a , mitte 18 aastat.
Esimest korda kuulsid seda juttu Jõelähtme inimesed detsembris 2013 a kui Keskkonnaministeeriumi
Kalavarude osakonna juhtaja Kaire Märtin oma kaaskonnaga tuli vallale nii öelda "appi", Jägala jõe
avamiseks,paisjärve likvideerimiseks.Hirmutati,et laskujaid 14000 ja kui te ei ole nõus siis tuleb sunniraha 32000 eurot
Kohe leidus ka kõlava nimega MTÜ Eesti Loodushoiu Keskus,kelle kotis projekt Linnamäe paisu avamine kaladele. 20.01.2014 a esitas see sama MTÜ taotluse projekti KIK "kala rändetee avamine Linnamäe paisu juures", taotluse summa 2288508,00 eurot. Seekord võitis terve mõistus ja KIK jättis taotluse rahuldamata.
Ärme unusta et aastal 2002 taastas Eesti Energia Linnamäe HEJ-i ja tegi seda sadade annetajate toel.
Need nimed on jaama juures sildil tänase päevani üleval,minge vaadake. Kui keegi üritab väita et
paisjärve säilimise toetajad kaitsevad kitsa ringkonna ärihuvi siis see on ikka väga küüniline.
Ilmselt on õigus neil,kes on öelnud,et kui kunagi peks Brüsselist tulema raha paisjärvede taastamiseks siis samad tegelased leiaks uue MTÜ,kes raha saamise eesmärgil pasunat puhks .

Linnamäe paisjärv täiendab positiivselt ka Jägala linnamäe arheoloogiamälestist ning on oluline puhkemajanduslikust seisukohast.
Linnamäe paisjärv on inimtegevuse tagajärjel tekkinud maastik, millel on huvitav ajalooline taust ja põhjendus. Sajand vana paisjärv ilmestab selgelt Linnamäe hüdroelektrijaama ja võimaldab sellel töötada. Kindlasti lisab see muinsuskaitseobjekti kultuuriväärtuse taset.
Tuginedes eelnevale ja Euroopa Maastikukonventsioonile, on sellise terviku säilimine oluline ja see on kultuuriväärtusliku tasemega unikaalne keskkond. Võimalik ümberkujundamine peab tuginema väga kaalutletud otsusele.
Antud juhul oleks parim lahendus jätkata elektrijaama tegevust ja paisjärve mitte puutuda vaid säilitada tulevastele põlvkondadele. Paisutuse likvideerimine avaldab ajaloo, kultuuri- ja arheoloogiaväärtustele pigem ebasoodsat mõju.
Vähem oluline ei ole ka tänane, väljakujunenud looduskooslus – kalad, linnud ja loomad. Linnamäe paisjärvel ja ümbruses elavad ja toituvad Põhja-Eesti seisukohast ainulaadsed nahkhiirte asurkonnad. Kõik 8 liiki on kaitsekategooria liigid. Neist olulisem - tiigilendlane on lisaks ka Euroopa Loodusdirektiivi21 II lisa liik ehk oma asurkonna piirimail eriti haruldane ning Linnamäe paisjärve veepeegel on tiigilendlase jaoks võtmetähtsusega. Eesti on liitunud EU nahkhiirte elupaikade kaitsekokkuleppega.
Siirdekalade kudealade kaitsmine on oluline teema, kui selline tegevus peaks toimuma kaasajal mõttestatult ja kaalutletult, et eesmärkide saavutamisel ei kahjustataks muud väärtuslikku!

Linnamäe paisjärv on tekkinud rohkem kui 3 inimpõlve tagasi Jägala jõe paisutamisel elektrijaama ehitamiseks. Linnamäe hüdroelektrijaam (HEJ) tunnistati 1924.aastal Eesti kauneimaks tööstusehitiseks.
2016 a detsembris võttis kultuuriminister Linnamäe HEJ paisu muinsuskaitse alla ja kinnitas, et kõige paremini säilib meie lastele-ja lastelastele töötav elektrijaam. Muinsuskaitse all on ka elektrijaama kõrval asuv muistne linnamägi. Muinsuskaitseseaduse § 5 keelab mälestise hävitamise või rikkumise ja paisust vee möödajuhtimine ilma paisu rikkumata on võimatu. Üleskutse mälestise rikkumiseks või hävitamiseks on kuriteole kihutamine ja ühe kuriteo toimepanemise viisina keelatud.
Jägala juga, Linnamäe paisjärv ja HEJ on olulised vaatamisväärsused nii kohalike kui külaliste jaoks, sinna juurde saab arendada erinevaid teenuseid ja tooteid.
Rahvusvahelise kaitse all olevad nahkhiired kasutavad Linnamäe paisjärve oma toidulauana ja lõhed elavad paisust mereni ning see on nii välja kujunenud viimase 100 aasta jooksul.
Väärtustame Eesti kultuuripärandit ja elusloodust tervikuna ning austame inimeste kodukanti. Ükski kalaliik ei ole sellest eraldivõetuna tähtsam.

Linnamäe HEJ taastati aastal 2002. Kui nüüd veidi asjaga kurssi viia, siis taastuvenergia toetust antakse 12 aastat. Miks seda tehti? Eesmärk oligi tuua turule rohkem taastuvenergia ressurssi ning peale toetusperioodi oligi eeldatud, et edaspidi on selle energia hind ilma toetuseta. Seega kas Linnamäe HEJ saab tõesti taastuvenergia toetust? Arvutus 2002 + 12 = 2014 näitab, et toetus on lõppenud juba tänaseks 4 aastat tagasi.

Seega oleks äärmiselt narr võtta nüüd ja likvideerida Linnamäe HEJ, millele jaoks esmalt on antud signaal, et see tuleks taastada. Taastamine on ellu viidud ning kui täna see töö likvideeritakse, siis taastuvenergia eesmärkide täitmiseks tuleks ikkagi midagi uut rajada (tuulik, päikesepark vms) ja siis osaleb see uus üksus taas toetuse taotlemiselt.

No mitu korda tuleb ühte ja sama asja kinni maksta?

Igati õige säilitada.Toetan eestvedajaid sellel ettevõtmisel. Tore kui keegi rumalatele ja veel rumalamatele vastu hakkab.

Mulle meeldib nii ja olen säilimise poolt. Kes poolt ei ole võiksid mõtiskleda suure pildi üle. Kes garanteerib, et kõik läheb likvideerimisel nii nagu plaanitud? 100 uhket aastat on ta olnud las olla edasi.

Kus olid lõhekaitsjad siis, kui 2002 elektrijaam, muide keskkonnaameti positiivse arvamuse ja keskkonnamõju uuringu toel, taastati ? Meenutame, et jaama taastamiseks kulutati miljoneid eurosid meie ühist, maksumaksjate raha, lisaks annetajad, kelle nimed on tänagi Linnamäel mälestustahvlil huvilistele näha. Veel 2003 kinnitas keskkonnaminister oma allkirjaga määruse seletuskirjas, et lõhejõgede nimekiri, kuhu segastel asjaoludel kanti ka Linnamäe paisjärve lõik, ei puuduta olemasolevaid töötavaid vesiehitisi. Ministeeriumi sammud, kus esmalt toetati miljoneid maksnud jaama taastamist, seejärel kinnitati vesiehituse säilitamist ja lõpuks, nähes võimalust saada miljoneid eurorahasid, et rahva raha eest loodud väärtused maha lõhkuda, on olnud vastuolulised ja segadust tekitavad.

Kommentaar Jõelähtme vallavanema Andrus Umboja ja keskkonnaminister Siim Kiisleri erinevatele seisukohtadele
(24.10.2018 ajalehest Postimees saadud kirjade põhjal)

Tere!
Tänavu 24. oktoobril küsis Postimehe ajakirjanik minult lühikest kommentaari Jõelähtme vallavanema Andrus Umboja ja keskkonnaminister Siim Kiisleri erinevatele seisukohtadele? Need seisukohad on Postimees nüüdseks vist avaldanud.
Vastasin mitte kõige lühemalt oma teadmiste põhjal. See jutt on järgmine, minu poolt kirja pandud ja Postimehele saadetud 24.10.2018. Selle jutu lugemise eel on soovitatav end teemaga kurssi viia, sh lugeda eelnimetatud autorite seisukohti Postimehes vm.

Ilmselgelt on Jõelähtme vallavanemal ja kohalike valla elanikel soov säilitada olemas olev loodus nagu see on praeguseks kujunenud. Kui Linnamäe paisjärv tühjaks lasta, siis kannatavad paljud olendid, kes on kohanenud selles piirkonnas elama, sh ka inimene.
Inimese poolt kujundatud maastik on tänapäeval ka Eestis selline, kus pole võimalik taastada saja või mitmesaja aasta tagust olukorda. LENDORAV kui range kaitse all olev loomaliik on enam-vähem ära hävitatud, paljud muud loomaliigid on sattunud hävimisohtu.
Erinevate inimestega vesteldes võib saada väga erinevaid arvamusi siinse teema kohta. Paljud on seisukohal, et paisjärve tühjaks laskmine ei paranda kalade elu. Kui kalad on saanud Eestis elada viimased 100 aastat, siis miks peaks nüüd muutma maastikku, et nad jätkuvalt saaksid siin elada?
Kas on vaja suurendada kalade arvu Eestis? Milleks? Kui inimeste söögi jaoks, siis selleks on kalakasvatused.
Ministeeriumist tulevad kirjad sel teemal on selgelt ühesuunalised, seal on kokku lepitud (ja ka Riigikogu saalis välja öeldud), et Linnamäe paisjärv tuleb hävitada. Paraku kohalikud inimesed ja kodumaa looduse väärtustajad mujalgi ei soovi seda hävitada. Siin on selge vastuolu, mille ümber see looduskaitse-sõda käib. Alati on võimalik leida neid, kes soovivad loodusväärtusi säilitada kui ka teisi, kes soovivad neid hävitada. Need viimased on sageli kinni makstud. Kuuldavasti olevat paisjärve hävitamise puhul võimalik saada Euroopast suurt raha, ja selle nimel siis rabeletakse. Kui pärast paisjärve tühjaks laskmist mõne aja pärast antaks raha selle taastamiseks, siis kahtlemata leidub neid, kes sedagi raha soovivad. Jne, – niisugune ONGI rahal põhinev maailm! Looduskaitsest, samuti inimese kaitsest on siin asi ülimalt kaugel!
Sarnased teemad on Rail Baltic ja paljud muudki, millest väga sageli ei ole eesti inimestele ega ka loodusele tervikuna kasu. Siin tasuks märgata tervikpilti ning teada, et sajandite tagust olukorda tagasi tuua pole praegu võimalik mitte kusagil Euroopas. Kui seda püüet nimetatakse looduskaitseks, siis on see inimeste lollitamine. Ja selle varjus omale raha tasku toppimine.
Teadjaile on teada, et loomastiku kaitse (toona õhukesevõitu) teaduslik alus hävitati Eestis juba 1990-ndate algul. Niisuguse teabe valguses on ministri ja tema kolleegide jutt mingist teadmisel põhinevast tegevusest looduskaitses ebamoraalne, küüniline ja olemuselt kuritegelik.
Olen seisukohal, et Linnamäe paisjärv koos ümbritseva loodusega on omaette väärtus kogu Põhja-Eesti jaoks, mille sarnast teist ei leidu. On hea, et kohalikud elanikud on hakanud seda väärtust rohkem märkama ja on valmis selle kaitsmiseks ning tutvustamiseks olulisi samme astuma.

Teemakohased allikad

Masing, M. 1985. Faunistika päevaprobleeme. – Edasi, 08.8.
Masing, M. 1990. Eesti zooloogia – kas maailmatasemel? – Horisont, 4, 15–16.
https://www.google.es/search?q=Masing,+M.+1980.+Eesti+zooloogia,&source=lnms&tbm=isch&sa=X&ved=0ahUKEwj8-42L0Z_eAhWqDMAKHXifBjgQ_AUIDigB&biw=1517&bih=641#imgrc=iwssm5jb6dLXmM:
Masing, M. 1996. Loomastiku uurimise perspektiivid ja praegune „Eesti Asi“. – Rannikupäev, Haapsalu, 28.–29. juuni 1996. Teesid, 1 lk.
Masing, M. 1999. Taxonomy and status of wild mammals in Estonia, 1945–1994. Sicista, Tartu, 120 pp.
Masing, M. 2002. Pisiimetajate uurimisest Eestis. Pisiimetajate uurimise perspektiividest Eestis. – Sicista voldik nr 23. Sicista Arenduskeskus, Tartu, 6 lk. [mida teha, kuidas saada vajalikke tulemusi pisiimetajate uurimises ja kaitses?]
Masing, M. 2018. EW 100 ja nahkhiired. – Facebook, Matti Masing, 11.10.2018.
Valdmann, S. 2018. Maailmas ainulaadne eluvorm: nahkhiired. Jõelähtme valla leht, nr 254, august 2018.
http://joelahtme.kovtp.ee/documents/381171/18534457/08.2018+J%C3%B5el%C3%A4htme+vallaleht+august.pdf/8781dcea-3c83-4f3a-a6e1-d8968253bf70?version=1.0

24.10.2018

Matti Masing, PhD
(Eesti käsitiivalised: asurkondade kaasaegne seisund ja kaitse ökoloogilised alused, 1990)

Kahjuks on kõik Linnamäe paisu vastased eksiteel kui unistavad paisu sisse aukude tegemisest. Muinsuskaitseseadus ei anna absoluutselt mingit võimalust mälestise rikkumiseks, veel vähem hävitamiseks. Muinsuskaitseamet on seda Keskkonnaametile selgesõnaliselt kirjutanud. Paisu rikkuda ega hävitada ei tohi, sest tegemist on kultuuriväärtusega.

Erinevalt muinsuskaitseseadusest aga veeseadus lubab minna kompromissile ehk siis leevendada lõheliste elupaiga taastamise nõudeid või loobuda neist hoopis. Nii tulebki teha, Jägala jõel tuleb loobuda lõheliste elupaiga taastamisest Linnamäe tammist ülesvoolu ja ongi korras. Seadus lubab seda teha.

Palun lõpetame üleskutsed seaduse rikkumiseks (paisu rikkumiseks, sinna aukude tegemiseks) ja austame seadust!

Pooldan säilitamist

Kui siin mõni väidab,et kõik käib ainult raha pärast siis vaatame täpsemalt,kessiis on raha saanud ja kellelt ?
Muinsuskaitse nõukogu tegi ettepaneku Linnamäe pais võtta kaitse alla.Siin saab olla vaid üks järeldus-raha eest ehk kinni makstud .
Nõukokku kuuluvad :Lilian Hansar(Eesti Kunstiakadeemia kunstikultuuri teaduskonna muinsuskaitse ja konserveerimise dotsent ),Jaak Huimerind(Eesti Aritektide Liidu aseesimees), Sven Saar(Riigi KinnisvaraAS esindaja ),Tiit Oidjärv( Siseministeeriumi planeeringute osakonna juhtaja ), Toomas Tamla( arheoloogia ekspert),Viljar Vissel (kunstimälestiste ekspert),Priidu Pärna(õigusvaldkonna ekspert),Riina Alatalu(ICOMOS Eesti esimees),Anton Pärn(Muuseuminõukogu esimees),Maris Mändel
( Eesti Kunstiakadeemia teadur),Hanno Zingel( Keskkonnaministeeriumi looduskaitse nõunik),Peep Pillak( Muinsuskaitse Seltsi esimees).
Kultuuriminister Indrek Saar võttis Muinsuskaitse Nõukogu ettepanekut kuulda ja tunnistas paisu ehitusmälestiseks. Loomulikult raha eest,kuidas siis muidu .
Eesti riik ehk EE on kindlasti kõigile neile ja Jõelähtme poliitikutele alates 2013 kuini 2017 maksnud , et nad Linnamäe paisjärve kaitseksid ja ka veel hääled taganud .

Eksite. Seaduse lugemisest on siis abi kui on omandatud elementaarsed oskused seaduse mõistmiseks. Muinsuskaitseseaduse § 4 ütleb, et mälestise hävitamine või rikkumine on keelatud.
Seadusandja ei ole andnud mingit kaalutlusruumi Muinsuskaitseseaduse § 4 järgimiseks.
Küll on aga Veeseadusse paar aastat tagasi lisatud kaalutlusõigus Keskkonnaametile. Ehk siis KeA-l on õigus kaaluda lõhejoe taastamise eesmärgi leevendamist või lausa sellest loobumist.
Kui seda normi ei olnud siis juhtis õiguskantsler tähelepanu vastuolule, et kui Muinsuskaitseseadus keelab lõhkuda ja Veeseadus käseb lõhkuda siis ju mõlemat seadust korraga täita ei saagi. Riigikogu tegi selle peale otsuse ja muutis Veeseadust.
Järelikult Muinsuskaitseseaduses jätkuvalt ei ole võimalust kaaluda, et natuke ju lõhkuda võib. Ei või.

Kui ei tea, siis ära räägi. Taastuvenergia tasu saamise periood Eestis on 12 aastat - Linnamäel sai see periood läbi 4 aastat tagasi (allikas Vikipeedia ja Riigi Teataja). Kui keegi ostab elektrit hinnaga 0,05-0,06 €/kWh, siis on ta tüssu saanud ja peaks mõtlema elektrimüüja vahetamisele. No ja selge on see, et kui keegi selle hinnaga püsivalt ei osta, siis ei saa keegi selle hinnaga ka müüa...

Kohalik peab otsustama, mitte mingid linnavurledest kalaturistid või lõhepaugutajatest vabatahtlikud. See mida kohalik kogukond + tammi omanik otsustavad, nii tulebki teha..

Aitäh ajaloolane, et tõid välja vana uudise. Paneme selle nüüd konteksti. Linnamäe HEJ-i hakati ehitama 1922 ja valmis sai ta 1924. Ehk siis ütleb uudis, et hoolimata toimivast Linnamäe HEJ-ist kasvas lõhesaak pea kolmekordseks.
Tore uudis, aga õnneks või kahjuks ei näita seoses Jägala jõega küll mitte halligi. Kui siis ainult seda, et lõhede väljapüük kasvas 57 500-lt kilolt 141 000 kiloni aastatel 1928-1933, kusjuures Linnamäe HEJ hakkas tööle 1924.
Aga ei ole mõtet kirjutada ainult kaladest, see on liiga kitsas grupihuvi. Kirjutame ikka kultuuripärandist, see on Eesti rahva huvi, et siin maal säiliks meie kultuur, et me seda kaitseks ja arendaks ning järgmistele põlvedele edasi annaks.
Kala võime me poest ka osta...

Olen kultuuripärandi säilitamise poolt ja järve säilitamise poolt.

Olen Linnamäe paisjärve säilimise poolt.